Õiguslikud kaalutlused domeenihalduse korraldamisel

Täna ei ole enam kellelegi tarvis pikalt tõestada, et internetidomeenid on väärtuslikud, seda nii era- kui ärikasutuses. Kui peaksime kasutatavatest domeeninimedest loobuma või teenused tõrguvad, tähendab see minimaalselt ebamugavust, ärikasutuses ka seetõttu ärajäänud tellimusi.

Rusikareegli kohaselt, mida väärtuslikum on hüve, seda enam tasub alati mõelda, milline on seonduv õiguslik raamistik: kas hüve (domeen) on teile garanteeritud, kui kauaks ja mis saab siis, kui midagi läheb valesti. Ja seda on mõttekas teha ammu enne seda, kui olete oma domeenist tuntud brändi kujundanud.

Kellega me nende väärtuslike asjadega seonduvalt koostööd teeme, sõltub kindlasti mitmetest asjadest, aga täna kirjutan õiguslikest teguritest, mida domeenihalduse korraldamisel silmas pidada. Ehk teisisõnu – kuidas kujundada oma tegevus selliselt, et õiguslikku kindlust oleks võimalikult palju ja potentsiaalset peavalu võimalikult vähe.

Registreerimine tähendab lepingut. Poes käies me ju ei mõtlegi, et sõlmime kassas ostetud kraami eest tasudes võlaõigusliku ja asjaõigusliku lepingu. Domeenide registreerimine on samuti nii lihtne, toimub tihti ilma vahetu kontaktita teise inimesega, et me ei pööra üldse tähelepanu lepingule, mille sõlmime ja selle tingimustele.

Kas te ikka teate, et tegelikult on juba domeenide registreerimise protsessis tüüpiliselt mitmeid osalisi, kelle vahel lepingulised suhted tekivad? Näiteks .ee-domeeni puhul on ahel järgmine: registreerija (st teie) – > registripidaja (nt www.zone.ee) -> register (www.eestiinternet.ee). Kuigi te vahetult tellite oma .ee-domeeni registripidajalt, olete seotud ka registri tingimustega. Registreerimisest jääb muidugi väheks ja tõenäoliselt tellite sinna juurde seotud teenuseid, et domeene reaalselt kasutada, ja pilt muutub veelgi kirjumaks.

Kui domeen on oluline, püüdke neist tekkinud suhetest aimu saada: kes on osalised, kes mille eest ja kui, siis millises mahus vastutab?

Vastutusvõimelisus. Naiivne oleks arvata, et mistahes teenusepakkuja kaudu domeeni registreerimisel on õiguslikud probleemid lahendatud – leping on ju sõlmitud ning kui midagi untsu läheb, siis küllap tekkinud kahju hüvitatud saab.

Õiguste tegelikul maksmapanekul on lisaks õiguse enda olemasolule hädavajalik, et „süüdlane“ oleks ka tegelikult võimeline vastutust kandma. Mõelge, millist kahju domeeni kaotamine teile võiks tuua ja hinnake, kas teie partneritel (eriti registripidajal, keda saate ise valida) on reaalne rahaline võimekus see teile hüvitada. Või on tal juba väikse probleemi korral odavam hakata teenust pakkuma mõne teise juriidilise keha kaudu.

Reaalse vastutusvõime hindamisel pöörake muuhulgas tähelepanu järgmistele teguritele: a) kui pikalt ettevõte tegutseb; b) äritegevuse maht (käive); c) kas on olemas reaalne aadress, kuhu saate ka tegelikult probleemide korral pöörduda? Kui tegutsetakse pikalt, ollakse tuntud, on olemas kontor ja reaalsed inimesed, kelle poole pöörduda, tuleb vähem muretseda. Kui ei, vaadake ette.

Võimalus õigusi reaalselt kaitsta. Seondub eelmise punktiga ja küsimuseks on, et kui lepingut ei täideta või lepinguväline kolmas isik (loe: domeenikaaperdaja) rikub teie õigusi, siis mida te reaalselt teha saate. Õigused ei pane end ise maksma, selle eest peab igaüks ise hoolt kandma.

Oletame, et registreerite endale domeeni USA teenusepakkuja kaudu, keda vahendab Hiina firma. Probleemide korral otsige üles oma lepingud ja selgub, et USA partneriga vaidlete Delaware’i osariigi kohtus ja Hiina partneri puhul ei saagi võib-olla lõpuks aru, kust te oma õiguse saate. Küsige pakkumine mõnelt USA advokaadilt ja tõenäoliselt lepite olukorraga ning olete järgmine kord targem. Konkreetne näide on võib-olla ebareaalne, aga tõsiasjaks jääb, et välismaine element muudab õiguste kaitse tükk maad keerulisemaks.

.ee-domeeni puhul seevastu on register reaalselt Eestis olemas, saate pöörduda Eesti kohtusse või domeenivaidluste komisjoni ja kui ka registripidaja on kohalik, siis võimalus oma õiguste eest ka tegelikult seista on märksa käegakatsutavam. Selles aspektis võib kindlalt väita, et nii domeeni kui lepingupartnerite valikul sunnivad õiguslikud kaalutlused eelistama eestimaist.

Eriti lõbusaks läheb lugu siis, kui võtate domeenidega seotud serveriteenused hoopis kolmandalt pakkujalt. Kui nüüd midagi untsu läheb ja keegi teie arvates vastutama peaks, siis saab olema põnev jälgida, kas läheb jälle sõrmega üksteise suunas osutamiseks või mitte. Mida oskab mittespetsialist selles valdkonnas arvata põhjuste kohta, miks asjad ebaõnnestusid? Kuidas kõik asjaosalised korraga ühe laua taha või ühte kohtusaali saada, et tõde saaks hakata päevavalgele tooma? Need on alles esimesed tõkked, mis õiguste maksma panekul ületada tuleb.

Õiguste kaitse seisukohalt on seetõttu kindlasti eelistatav oma domeeniteenuseid ja seotud teenuseid erinevate pakkujate vahel mitte asjatult killustada.

Odavam on registreerida, kui õigusrikkumiste vastu kaitsta. Domeeni registreerimise / pikendamise kulud on selle väärtusega võrreldes sageli marginaalsed. Kui seoses domeeninimega jõutakse õiguste kaitseni, siis on tulemuse saavutamiseks üldjuhul tarvis palgata jurist, tasuda lõivusid, jne. Seda isegi siis, kui teil on vaieldamatu õigus domeeninime endale nõuda. Seetõttu on mõttekas probleeme ennetada ja huvipakkuvad domeeninimed aegsasti hõivata.

Domeenid loetakse äripraktikas tihti juba intellektuaalomandi alla ning mängureeglid on samad – kui on midagi potentsiaalselt väärtuslikku, tuleb see registreerida. Enne 2010. aasta reformi, pidid firmad asutama oma erinevate kaubamärkide jaoks registreeritud domeenide hoidmiseks eraldi ühinguid, mis sundis rohkem mõtlema, mis tasub ja mis mitte. Kuna enam sellist piirangut ei ole, puudub põhjus, miks Eesti firma ei peaks registreerima oma kaubamärgid ja ärinime pikemalt mõtlemata .ee-domeenidena, rahvusvahelise haarde olemasolul .com-, .eu- ja sihtturgude rahvuslike domeenidena.

Need ei ole kindlasti ainsad kaalutlused domeenihalduse korraldamisel valikute tegemiseks, aga kui domeenid on teile ka tegelikult olulised, ärge õigust unustage.

Vandeadvokaat Risto Käbi on tegelenud IT-õiguse küsimustega kümme aastat. Ta on Eesti Interneti SA juures tegutseva Domeenivaidluste Komisjoni liige. Praktiseerib läbi advokaadibüroo LEX 1 (http://www.lex1.ee/).